kapteni logiraamat - päev 1
ammu juba mõtlesin, et võiks blogima hakata, kuid õhku jäi alati rippuma küsimus, et millest siis ikkagi kirjutada... õnneks ei pidanud kaua mõtlema ja kiiremini kui suudan öelda "cat in the hat" - otsustasin teha blogi mõtisklustest, mis mu peas ringi rändavad.
kuna tihti (isegi liiga tihti) jõuab kõrvu lause, et ma mõtlevat liiga palju - tundus blogimise idee mõtisklustest rohkem kui suurepärasena ja oleks lausa patt, seda mitte teha. endalgi kunagi hea vaadata, mis mõtted või probleemid peas olnud. muidugi on võimalus bridget jones'i moodi päevikut pidada aga see tundub pisut liiga.... noh liiga - imelik
tahaks öelda, et elan "heade mõtete linnas" (mis mulle muide väga meeldib), kuid nii see õnneks/kahjuks pole. koduks hoopis linnake, millest ühed laululinnud teadsid öelda, et siin rikkad nutavad. rikas pole, ei nuta ka - seega vist klapib... olen selle kodukoha üle tegelikult tänulik, sest statistiliselt elabki siin kõige rohkem inimesi, seega ka kõige suurem tõenäosus kohata kedagi, kes mõne huvitava mõtte pähe paneks.
enamasti on nendeks inimesed, kellest ma absoluutselt aru ei saa või hämmastab mind hoopis arusaamatu käitumine naisterahvaste poolt. vahel mõtlen ka selle üle, et kuidas kaks sama kangusega veini täiesti erinevalt pähe hakkavad... aga kokkuvõtlikult keerlevad mõtted kõige üle, mis mu ümber toimub.
ah et miks ikkagi blogida? no sest ikka kaunis imelikult tunneksin ennast, kui peaksin päevikut kirjutama... samuti oleks vahel päris tore, kui keegi kaasa mõtleks
enamasti on kõik mu ümber toimuv minu jaoks naljakas ja ma ei vaevugi asjadest aru saama vaid lihtsalt muhelen ja poetan suuäärest tagasihoidliku naeratuse, kuid on ka päevi, kus tuju on sitt ja siis pole miski naljakas - lihtsalt arusaamatu.
täna on arusaamatu, äraütlemata arusaamatu - ausalt öeldes isegi nii arusaamatu, et tuli tahtmine oma esimene postitus teha.
vaatab, mis saab...
kapteni logiraamat - päev 1.2
